„Metafoor on sõna või väljendi kasutus uudses sarnasuse või analoogia alusel ülekantud tähenduses, varjatud võrdlus” (Erelt et al. 2007).  Metafoorid aitavad rikastada meie keelt ja kirjeldada meid ümbritsevat maailma. Keerulised, abstraktsed nähtused on inimese jaoks raskesti hoomatavad. Metafoor võimaldab tähendusülekande või võrdluse abil keerulisemast ja kaugemast tuttavama ja lähema abil aru saada.

Copy of IMG_3702.JPG
Copy of IMG_9590.HEIC

Filosoof Max Blacki sõnul pole metafooride eesmärgiks ainuüksi loomingulise kirjanduse tekstide ilustamine, vaid olla sealjuures akadeemias aluseks inimeste tunnetusmaailma analüüsimisele.

 

Metafoorid on iseloomulikud eelkõige euroopalikule keeleteaduse traditsioonile ning metafooriuuringud viivad meid tagasi lausa Aristotelese teosteni. Traditsioonilise retoorika kontekstis keskendutakse küsimusele, kuidas inimesed  metafoore loovad, mõistavad ja kasutavad. Filosoofiline metafoorikäsitlus vaatleb, kuidas metafooridega uusi tähendusi luua ja elu seletada.

 

Kuidas aga metafoorid inimeste elu modelleerivad, nende käitumist ja mõtlemist määravad, on eelkõige mõistemetafooride pärusmaa. (Lotman läbi Lakoff et al. 2011: 12) Viimast tutvustame pisut mõistemetafooride alamlehel.

Metafoorid on meie keeles ja maailmapildis nii loomulik osa, et tihti on neid isegi keeruline märgata. Selle kohta on heaks näiteks surnud ehk külmunud metafoorid. Surnud metafoorid on teatud mõttes just need kõige elusamad. Surnud metafoor tähistab metafoori, mis on aja jooksul kasutajate jaoks omandanud juba nii otsese tähenduse, et seda enam metafoorina ei tajutagi (Ivankova 2016: 13). Näiteks „allikas”, „maad kuulama”, „maha jätma”, „vesipüks”, „uputus”.

Keeleteaduses on eristatud lisaks metafooridele veel teistki tähendusülekannet – metonüümiat. Kahe mõiste vahe seisneb selles, et metonüümia märgib sõna või väljendi kasutust uudses „ajalise, ruumilise, põhjusliku, päritolulise vm suhte alusel“ ülekantud tähenduses (EKSS). Näiteks „riik selle elanike asemel (jalgpallis võitis Brasiilia)“ või „anum sisu asemel (katel keeb)“ (Erelt et al. 2007).

 

Metafooride puhul saame Eesti Keele Instituudi 2007. aasta käsiraamatu järgi rääkida aga järgmistest liikidest:

  • isikustatud metafoorid –  inimese omaduste või võimete asjadele või nähtustele omistamine (nt loodus ärkab);

  • allegooria ehk mõistukuju – abstraktse mõiste kujutus konkreetse kaudu (nt jänes kui pelgur);

  • sümbol ehk võrdkuju – üldist ja abstraktset väljendav ja tähistav üksik ja konkreetne, üldist elustav meeleline kujund (nt valget laeva ootama). (ibid.)

 

P4090016.JPG
Copy of IMG_3074.HEIC

Metafooridest rääkides peame kindlasti silmas pidama, et metafooride süsteem on kultuurispetsiifiline (Lotman läbi Lakoff et al. 2011: 13) ning neid uurides suudame paremini mõista oma kultuuri ning saame tutvustada oma mõttemaailma teistest kultuuridest pärit inimestele. Arvestades eesti geograafilist asukohta, Euroopa mõistes vähest ja hilist linnastumist ning traditsioonilisi religioonisuundi ajalooliselt asendanud metsausku, on ilmne, et eesti keel on paljuski täiendust saanud just looduselt. Loodame oma eripära seega just läbi loodusmetafooride lahti seletada ja alles hoida.

Loodus ja metafoorid on mõlemad hinnalised. Esimene rikastab meie elukeskkonda, teised keelt. Samavõrra kui väärtuslik, on nende mitmekesisus ka haavatav. Igal aastal kaob maailmast igaveseks nii keeli kui loodusest liike. Eestlased on loodusrahvas. Loodusmetafoor on selleks nähtamatuks niidiks, mis seob kokku meie keele meid ümbritseva loodusega. Keele rikkuste tundmine aitab seda sidet alal hoida.